Kui Pal-tänava poistelt on võetud nende krundi, nende iseseisvuse sümbol, puna-roheline lipp, ütleb nende juht Boka neile: ”Varem või hiljem tulevad punasärklased siia, et meid siit välja kihutada.Kuid meie kaitseme seda paika siin!” Ja poisid hüüavad: ”Elagu krunt!”Ja nende pilgud lendavad üle ilusa suure maalapi, mida kuldab soe kevadine pärastlõunapäike. Nende silmad räägivad, et nad seda väikest maatükikest armastavad ning selle pärast valmis on ka võitlusse minema, kui asjaolud nõnda peaksid kujunema. See on midagi isamaa-armastuse taolist. Nad hüüavad: ”Elagu krunt!” See kõlab samuti, nagu oleks nad hüüdnud: ”Elagu isamaa!” Ja nende silmad säravad ning igaühe südames leegitseb julgus.

Neil ei olnud veel aimu, millise vaenlasega neil tegemist teha tuleb, millised on võidulootused ja mis neist saab. Nad ei teadnud veel, et üks nende hulgast annab selles võitluses elu. Nad ei teadnud, kas nad võidavad või kaotavad, aga nad ei kahelnud võitlust vastu võtta.

Ülehomme 91 aastat tagasi toimusid kõikides Tallinna koolides pidulikud aktused, lehvisid sinimustvalged ja helisesid kirikukellad. Eelmisel päeval, s.o. homme 91 aastat tagasi oli Tallinnas riigipanga juures – praegusel Estonia puiesteel - ette loetud iseseisvusmanifest ja Eesti sellega kuulutatud iseseisvaks riigiks. Panga saalis moodustati esimene Eesti valitsus, mille esimene istung toimus Tallinna Reaalkooli direktori kabinetis. Samal päeval toimus ka esimene Eesti riigi sõjaväeparaad, mille võttis vastu peaminister Konstantin Päts.

Eesti vabariik oli vormiliselt sündinud.

Teist korda- sisuliselt- sündis Eesti Vabariik Vabadussõjas.

Nüüd arvatakse, et Eesti Vabariiki ei oleks olemas, kui meie koolipoisid- gümnaasiumide õpilased ja ülikoolide tudengid- ei oleks Eesti iseseisvuse eest oma elu kaalule pannud. Umbes 400 üliõpilast ja 1300 gümnasisti, kes hetkegi mõtlemata astusid esimesel kutsel kaitseväkke, olid selle ajastu tõelised sangarid. Mindi trotsist ja vihast, mindi terve gümnaasiumi klassiga, mindi soovist tõsta eestlased samaväärsena teiste vabadustarmastavate rahvaste hulka.

Ka nemad ei teadnud, mis neid ees ootab ja millised on nende väljavaated, ei teadnud, kas nad võidavad või kaotavad. Aga nemadki ei kõhelnud võitlust vastu võtta. Isamaa ei olnud neile loogilise arutluse objekt, vaid usutunnistus, millele võis ohvriks tuua kõik, isegi elu.

Ühes oma kõnes ütles Eesti armee ülemjuhataja Johannes Laidoner: ”Koolipoisid tõid meile usu, et me võidame, ja see on suurim and, mis nad on andnud Vabariigile ta sünniajal.”

Ja nad võitsid.Vabadussõja võiduga pandi alus ka meie tänasele iseseisvusele ja vabadusele.

Täna on Tallinna ja teiste Eesti linnade koolides aktused, sest homme on Eesti Vabariigi 91. aastapäev. Homme lehvivad jälle sinimustvalged, Jõhvi kontserdimajas toimub meie presidendi vastuvõtt, Narvas Peetri platsil paraad, Tallinna Reaalkooli juurde, kus asub mälestussammas selle kooli Vabadussõjas langenud poistele, viiakse lillepärgi. On riigi suurim püha.

Mõtelge ka teie oma presidendile, hümnile, lipule- oma riigile. Võib-olla ei olegi vaja mõelda, vaid lihtsalt lasta silmad üle selle ilusa maalapi, mida kuldab veebruaripäike, ja tunda südames rõõmu, et meie oma riik on olemas.